Me tahame kõike kontrollida ja alistada, kiiremaks ja tõhusamaks muuta. Optimeerida.

• Mitu sammu sa täna tegid?
• Mitu töötundi sa arveldasid?
• Kuidas sa magasid, mitu protsenti su äpp näitab?

Me mõõdame kõike.

• Me oleme harjunud mõtlema, et mis me nüüd järgmiseks eesmärgiks seame?
• Mille me järgmisena ära vallutame?
• Aga mida me tegelikult vajame?

Äkki ka midagi, mis ei ole mõõdetav, optimeeritav, kontrollitav.

No näiteks armastust.

Kedagi kontrollides või armastuse kogust võrreldes ei ole see ju päris armastus. Ja resonantsi võlu ongi selles. Seda ei saa kontrollida. Resonants tähendab, et sa oled millegagi ühenduses. Aga sa ei saa seda täielikult nagu insener ette programmeerida. Täielikult kontrollitav maailm oleks masin.

Resonants  – kontrollimatu suhe maailmaga

Tead seda tunnet, kui kolleeg nakkavalt naerma puhkeb? Saksa sotsioloog Hartmut Rosa on seda tunnet kirjeldanud kui resonantsi – kontrollimatut tähenduslikku hetke, mil sinu ja maailma vahel juhtub midagi, mida sa ei oodanud.

Resonants võib olla naljakas, kurb, tüütu – aga ka palju muud. Seda ei saa planeerida ega ennustada. See toimub olevikus. Ja just sel põhjusel on see vastuolus ühiskonna püüdlustega kontrolli järele.

Kuid tänapäeva ühiskond püüab pidevalt kontrollimatut – ja seega ka inimolemise olemust – sulgeda. Ühiskonnas on toimunud kiirenemine, mis tähendab, et meil pole aega resonantsi tajumiseks. Oma kiires elutempos jätame tähelepanuta enda ümber olevad maagilised hetked – ja järk-järgult kaob meie võime neid märgata ja avastada.

Eirame väikeseid maagilisi hetki, sest oleme nii hõivatud sellega, mida saame kontrollida. Resonantsi ei saa ka uskuda.

Resonants tekib äkki – ja keegi ei tea, kui kaua see kestab. Seda ei saa sundida ega planeerida. Seda ei saa osta. Sellepärast ongi see eriline. Ja tegelikult just sellepärast me inimestena vaeseks muutumegi, et püüame kõike kontrollida. Siis kaotame ootamatuste tundmise ja tajumise võlu.

Võib-olla peituvadki just siin kasvava stressi, ärevuse ja depressiooni põhjused? Võib-olla teeb meile haiget see, et me ei koge piisavalt päriselt elamise hetki?

Kuidas töökeskkonnas resonantsi kogeda?

Me võime oma töötajad viia restorani gurmeeõhtusöögile. Kuid me ei saa laua taga ausaid vestlusi lisatasu makstes peale sundida. Need vestlused nõuavad, et lauas osalejad julgeksid endast midagi anda. Näiteks esitades ja vastates avatud, huvitatud ja ootamatutele küsimustele.

Kontrollitud sündmuse jaoks on tark luua hea raamistik – aga tasub julgeda lasta tekkida raamistiku sees ka ootamatustel.

Resonants nõuab julgust ohjad lõdvemaks lasta

Kuidas igapäevaelus resonantsi kogeda?

Inimesed vajavad et neid miski sügavalt puudutataks. Seda saab kogeda looduses, hobidega tegeledes, üksteisele silma vaadates.

Resonantsi aitab kultiveerida näiteks koduloom. Kodulooma võtmise eesmärk ongi paljude jaoks resonantssuhe.

Aga kas see suhe tekib? Me ei saa seda täielikult kontrollida. Mõni kass soovib paitusi, aga mõni ei soovi. Sestap ongi nüüd juba saadaval robotitest koduloomad. Nendega on teine asi. Neid me saame kontrollida.

Samamoodi on taimekasvatusega. Mõnikord taimed kasvavad, mõnikord ei kasva: seda ei saa täielikult kontrollida.

Muusika on eriti huvitav resonantsnähtus, kuna instrumentide helid ei tekita vibratsiooni mitte ainult füüsilisel tasandil. Koos laulmine ja tantsimine võivad luua hea tuju ja maagilisi hetki. Muusika resoneerub ka meie sisemaailmaga ja käivitab tundeid. Ja lisaks sellele paneb resoneeriv muusika meie keha vibreerima. Olgu siis valjult kaasa lauldes, rütmiliselt plaksutades, ekspressiivselt tantsides või diskreetselt õõtsudes.

Lisaks võib igapäevaelus resonantsi kogeda:

Läbi looduse: Tajudes looduse helisid, lõhnu ja atmosfääri.

Loodus on ka resonantsikamber, mitte ainult ressurss.

Läbi koos veedetud aja, sisukate vestluste, läbi sotsiaalse pühendumuse: näiteks osaledes heategevuses ja kogedes kogukonna- ja ühtekuuluvustunnet.