Leonidas Donskis oli Leedu filosoof, kirjanik, poliitikateoreetik, kommentaator ja ideede ajaloolane. Samuti Euroopa Parlamendi liige.
Rein Raud on öelnud, et: “Leonidas Donskis oli haruldaselt laia profiiliga õpetlane, renessansi-inimene, kelletaolisi on tänapäeva ülikoolidesse vähe alles jäänud. Ta võis ühtviisi asjatundlikult ja originaalselt rääkida teatrist, spordist, kunstist, filosoofiast ja tänapäeva ühiskonna probleemidest, võis kõnetada oma sõnavõttudega igasuguseid inimesi ekspertidest koolilasteni ning igaühega rääkides leida viisi, kuidas muuta oma jutt neile arusaadavaks ja lähedaseks. Aga lisaks kõigele muule oli ta ka suurepärane ja soe inimene, kellest võrratu karisma ja huumorimeel tegid iga seltskonna hinge.”
Eesti keeles on Leonidas Donskiselt ilmunud raamat „Armastus, vihkamine ja vastasseis: Uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest” (2010), mis koondab autori esseid filosoofilisest kultuuriteooriast ja kriitikast.
Järgnevalt valitud väljavõtteid raamatust.
Intellektuaal kui sillalooja
Intellektuaale leidub kõikjal, kus on vajadus ideid ja ühiskondlikku reaalsust omavahel vahendada (ehk isegi nende vahele silda luua).
Nad tunnevad end koduselt seal, kus on tarvis viia ellu teatud ühiskondlikke ideaale, poliitilisi nägemusi või kultuurilisi programme.
Nende eksistents on võimalik vaid siis, kui ühiskond või poliitiline režiim nende poliitilisele ja kõlbelisele pühendumusele ruumi jätab.
Oma olemasolu õigustuseks peavad nad tingimata midagi kaitsma või üles ehitama – alates poliitilistest institutsioonidest ja kultuuritraditsioonidest kuni inimõiguste ja kollektiivse identiteedi mudeliteni.
Intellektuaalide ajalugu on võtmemõistete- ja terminite lugu, kus ilmneb erutav pinge kujutluse ja reaalsuse vahel
Intellektuaalid loovad termineid ühiskonna enesemääratlemisele ja eneseidentifitseerimisele ning nõnda määratlevad ja identifitseerivad nad ka iseend.
Nad annavad oma kogukonnale või ühiskonnale – olgu see siis kujuteldav või reaalne – võtmemõisted enesetõlgenduse ja enesemõistmise tarvis.
Nende olemuse taandamine professionaalsele pädevusele ja teoreetilisele või kunstilisele rafineeritusele ei tähenda muud kui halli funktsionalismi matuselaulu intellektuaalidele.
Miski pole ühiskonnateadustes ähmasem kui termin „intellektuaalid“
(Nii nagu ka terminid „kultuur“ ja „tsivilisatsioon“, mis tunduvad olevat sellega semantiliselt seotud).
Pole mõtet määratleda intellektuaali kui vaimse töö spetsialisti, sest enamik kunstiinimesi ja akadeemilisi professionaale ei tõuse kunagi sellele kultuurilisele ja moraalsele tasandile, mis on tõelise intellektuaali pärusmaa.
Nagu ütleb Coser: Intellektuaalid … ei ole tavakodaniku rutiini seisukohalt üksnes kummalised, vaid ka ärritavad. Ometigi poleks nendeta moodne kultuur ettekujutatav.
Kui nende kauged sugulased, vaimsed tehnikud ja eksperdid võtaksid üle valdkonna, mille on praegu hõivanud intellektuaalid, siis hävineks meie kultuur luustumusse“.
Intellektuaalid tõstatavad inimsust puudutavaid küsimusi
Need on inimesed, keda ei piira ainult üks vaatepunkt, distsipliin või käsitus, kultuur või ideoloogiline eelistus.
Oma distsipliini või kunstiala valdaja muutub intellektuaaliks siis, kui ületab oma eriala piirid, kui tal õnnestub oma valdkonna probleemid, teemad ja ideed kanda üle üldisesse kultuurilisse raamistusse, milles saavad osaleda ka teiste valdkondade professionaalid.
Seetõttu täidab intellektuaal alati vahendava tõlgendaja või kriitiku rolli. Inimsust, mis väljendab ennast arvututel viisidel, ei saaks hõlmata mingi üheainsa teoreetilise, tunnetusliku, esteetilise, religioosse või müstilise tasandiga.
Intellektuaal on tasakaalustaja (ja tihti ka rändur)
Intellektuaal on tasakaalustaja (ja tihti ka rändur) mitte ainult mitmesuguste inimkogemuste tasandite vahel, vaid ka erinevate distsipliinide, analüütiliste perspektiivide ja meetodite vahel.
Olles oma olemuselt otsekui eksistentsiaalne tõlgendaja, kultuuritekstide, enesemõistmisvormide ja kogemuse mudelite tõlkija, muutub intellektuaal subjektiks ja kandjaks millelegi, mida võiks nimetada kaasahaaravaks identiteediks (inclusive identity).
„Armastus, vihkamine ja vastasseis: Uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest”
Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2010
Loe lisaks
