Kes on sinu mõtlemispartner? Tõenäosusmootor või inimene?

Üha enam otsuseid tellitakse allhankena algoritmidelt. Kuid tõenäosusmustrite ennustamine ei aita alati mõistmisele, selguse loomisele ja uue seose loomisele kaasa.

Inimesed räägivad vahetu kogemuse põhjal. Inimese jutt sõltub tema isiklikust kogemusest, hoiakutest, ilmavaatest, sünapsitest ajust ja emotsionaalsest seisundist ja veel miljonist asjast.

Räägitud lood võivad tekitada kuulajaga tugeva resonantsi isegi siis, kui jutt on rumal, hälbiv või selgelt vale. No mis teha, kui selline on parasajagu rääkija selle hetke tõde.

Minu jutu mõte on selles, et eristada inimest robotist.

Keelemudelid ei tunneta reaalsust nagu inimesed.

Nad produtseerivad statistiliselt usaldusväärseid lauseid varasemalt väljendatud näidete põhjal.

Remiksimine ja ümber pakendamine pole iseenesest taunitav. Nagu ka need mudelid ei ole ei pahad ega head, õiged ega valed. Nad lihtsalt tegutsevad teistsuguse loogika järgi kui inimesed.

Nad lihtsalt kajastavad seda, mis kunagi midagi tähendas – kellelegi teisele, kusagil mujal, teisel põhjusel.

Tegelikult räägid tõenäosusmootoriga. See võib olla kasulik ja avardav. Kuid see mõttepartnerlus on põhimõtteliselt teistsugune kui sparrimine teise inimesega.