Kuulutada “Klienditeekond surnuks” oleks küll sensatsiooniline, kuid mitte kuigi edasiviiv.
Tõsi ta ju on, et vahepeal on muutunud nii klientide käitumine veebis kui arusaam inimloomusest. Et nad ei toimeta nagu robotid sirgjoonelises muinasjutus – vajadusest või ihalusest optimaalselt kaalutletud ostuni – vaid teevad spontaanseid ja irratsionaalseid otsuseid, hüppavad edasi-tagasi, lasevad end häirida, vahetavad kanaleid, muudavad meelt ja unustavad kogu asja. Kuid võivad lõpuks siiski naasta – ja sootuks ootamatuid teid pidi.
Mida siis lehtri ja klienditeekonnaga teha? Kas ikka võib veel turundusplaani slaididesse pista või on sinna midagi progressiivsemat vaja?
Ma arvan, et ikka võib. Kuid endale ikka ja jälle meelde tuletades, et isegi teadus, rääkimata ärimaitselistest kontseptsioonidest ja mudelitest, kirjeldab vaid reaalsuse valitud osa, mitte reaalsust ennast.
Aga kuna see reaalsus on nii keeruline, siis ilma nendeta ka ei saa. Just nagu uhked vanemad, kes peavad oma mudilaste maale kunstiteosteks, võiksime turundajatena hinnata ka oma klienditeekondi. Need ongi kordumatud šedöövrid. Ja kliendi vaatest täpselt sellised, nagu nad ise tahavad.
Ärme nõua klientidelt kindla marsruudi järgimist. Kui lükkame kliendi teele, milleks ta pole valmis, tajub ta seda tupikuna. Vaatame andmeid ja räägime inimestega, ning oleme kohal seal, kus soovitakse suhelda. Oleme olemas neile, kes soovivad käekõrval juhatamist läbi labürindi iga keerukuse.
Ja ärme survesta, kuid kostitame ka neid, kes soovivad oma teekonna, tempo ja õige hetke ise määrata. Süütame neile lühtrid lehtri pimedamatesse soppidesse ja seome sõlmed rätikusse spontaansete interaktsioonide jaoks.
Kuidas rääkida rohepöördest?
Kumb on tähtsam – toode või bränd?
No Comment! Be the first one.