Turundajatele meeldivad terminid, kuid nende kasutamine pole ei täpne ega järjepidev

Mul oli ükskord ülemus, kelle lemmiksõna oli pressiteade.
Kui ettevõttes oli (kellegi arvates) midagi mainimisväärset juhtunud, siis hüüdis ta mulle ikka ukse pealt, et “Tiina, sina siis kirjuta pressiteade!”
.. Ja kadunud ta jälle oligi.

Mu esimestel töönädalatel tekitas see minus kerge hämmingu.
Ja ma selgitan, miks.


Turundajatele meeldivad terminid.
Oi, kuidas meeldivad!
Küll aga puuduvad mehhanismid nende kasutamise järjepidevuse tagamiseks ning tähendused on sageli ebatäpsed.

Mis ühe jaoks masspostitus, see teise jaoks kampaania.

Mis ühe jaoks väärtuspakkumine, see teise jaoks unikaalne müügiargument.
Mõtte tuumani jõuaks ilmselt kõige paremini siis, kui küsiksime viielt turundajalt sõna “bränd” definitsiooni. Me saaks vast kümmekond erinevat.

Kui räägitakse rebrändingust, siis mõnel juhul on see väike (nt järkjärguline visuaalse identiteedi värskendamine) ja mõnikord brändi täielik ümberkujundamine (kuni põhisõnumite ja väärtusteni välja).

Kui räägitakse PR-ist, siis mõeldakse meediatööd ja oma nime ja pildi lehte saamist. Aga klassikaliselt tähendab PR avalikke suhteid kõigi inimestega, kes on ettevõtte jaoks olulised. Nende hulka võivad lisaks meediale kuuluda töötajad, koostööpartnerid, kliendid, tarnijad. Ning lobitööle mõeldes ametiasutused, erialaliidud jms.

Ahjaa… Mu toonane ülemus mõtles pressiteate all enamasti väikest nupukest sotsiaalmeediasse või kodulehe uudiste rubriiki või lihtsalt töötajate sisekirja.

Ma lihtsalt kohandusin. Valisin sobivaimad kommunikatsioonitegevused. Ja tegelikult oligi minu vastutus neid valida. Kuid sisimas tundsin, et “organisatsioon, mis ei suhtle hästi (ehk täpselt), ei toimi hästi…”